Import
Imporditud auto: mis muutub, kui auto tuleb üle piiri
Välismaalt toodud auto ei ole halvem ost. Ta on lihtsalt ost, mille juures on rohkem pabereid kontrollida ja vähem ajalugu, mida saab siit järele vaadata.
Avaldatud 5. mai 2026 · Uuendatud 19. september 2026
Miks autod üle piiri liiguvad
Suuremal turul on rohkem valikut, rohkem varustustasemeid ja sageli madalam hind sama vanuse ja läbisõidu kohta. See on tavaline ja täiesti seaduslik viis autot osta.
Osa autosid tuuakse tellimuse peale, osa ostetakse ette ja pannakse siin müüki. Ostja jaoks on vahe suur: esimesel juhul valite auto ise, teisel juhul valis selle keegi teine ja teie näete tulemust.
Ükski neist variantidest ei ole iseenesest parem. Küsimus on ainult selles, kui palju ajalugu tuleb autoga kaasa ja kui palju sellest on kontrollitav.
Paberid, mis peavad olemas olema
Päritoluriigi registreerimisdokument täies mahus, mitte ainult üks pool. Paljudes riikides on registreerimistunnistus kaheosaline ja teine osa jääb sageli kahe silma vahele.
Ostu-müügileping või arve, mis näitab, kellelt ja millal auto osteti, ning märge selle kohta, et auto on päritoluriigi arvelt maha võetud või ekspordiks vormistatud.
Kui autol on transiitmärgid, küsige, kui kaua need kehtivad. See kuupäev määrab, kui kiiresti tuleb ülejäänud toimingutega valmis olla.
Arvelevõtmine ja see, mis sellega kaasneb
Auto arvele võtmine eeldab tuvastamist, dokumentide esitamist ja riigilõivu tasumist. Täpsed nõuded ja summad ütleb registrit pidav asutus ise ja neid tasub üle küsida enne ostu, mitte pärast.
Sõltuvalt auto vanusest, tehnilistest näitajatest ja hetkel kehtivast korrast võib arvelevõtmisega kaasneda maks või tasu, mida kohaliku auto puhul ei tuleks. See on koht, kus üllatused on kõige kallimad.
Kui müüja lubab, et tema ajab kõik korda, laske see lubadus kirja panna koos tähtajaga. Suuline lubadus ei aita, kui paberit ei tule.
Ülevaatus siin, nõuded seal
Enne arvele võtmist tuleb auto tavaliselt läbi kontrolli, mis tuvastab sõiduki ja vaatab, kas see vastab siinsetele nõuetele. Väiksemad kohendused on tavalised, mitte erand.
Sagedasemad teemad on valgustus, tagumine udutuli, näidiku ühikud ja mõnel juhul haakeseadme dokumendid. Ükski neist ei ole suur raha, aga koos võtavad nad nädala ja mõnesaja euro jagu.
Küsige müüjalt otse, kas auto on juba kontrolli läbinud või mitte. Vahe ostja jaoks on selles, kes teeb järelejäänud töö ja kes selle eest maksab.
Varustus, mis on tehtud teise kliima jaoks
Lõunapoolsel turul müüdud autol ei pruugi olla istmesoojendust, rooli soojendust, klaasipesuotsakute soojendust ega mootori eelsoojenduse ettevalmistust. Meie talvel on need vahed tuntavad iga päev.
Vaadake ka aku ja klaasipesuvedeliku paagi suurust ning seda, kas autol on olnud üldse talverehve. Rehvikomplekti puudumine on esimese aasta eelarves eraldi rida.
Teistpidi tuleb soojemast kliimast auto sageli oluliselt vähema roostega. Alt vaadates on see kohe näha ja see on importauto puhul kõige sagedasem tegelik eelis.
Ajalugu, mis jääb piiri taha
Hooldusajalugu on tavaliselt võõras keeles ja võõras süsteemis. Osa infot saab ametliku esinduse kaudu järele küsida, osa ei ole kättesaadav ühelgi mõistlikul viisil.
Kui autol on kaasas hooldusraamat või väljatrükk, laske see enne ostu üle vaadata kellelgi, kes seda keelt loeb. Kaks tundi lugemist on odavam kui üks vale eeldus.
Kahjuajaloo andmebaasid on riigiti erinevad ja ükski neist ei kata kõike. Sellepärast tõuseb importauto puhul sõltumatu tehnilise kontrolli väärtus rohkem kui kohaliku auto puhul.
Millal import on hea ost
Kui autol on täielikud paberid, läbitud kontroll, teadaolev päritolu ja hind, mis on pärast kõiki lisatoiminguid endiselt parem kui kohalikul samaväärsel autol.
Kui müüja oskab öelda, kust auto tuli ja kes selle valis, ning ei pahanda, kui te tahate seda enne ostu tõstukile viia.
Halb ost on see, mille juures öeldakse, et paberid tulevad hiljem. Paberid tulevad enne raha või ei tule üldse.
Üldine juhend. Konkreetse auto seisukorda saab hinnata ainult sõltumatu tehniline ülevaatus, ja maksude, arvelevõtmise ning kindlustuse küsimustes vastab ametiasutus või kindlustusandja ise.